Come é possible la societa?

On 11 jaanuar. Itaalia keelt ei oska ma ikka veel, aga vähemalt olen suutnud panna autotäie mehi ütlema "parmigiano". Asi algas, või õigemini lõppes, sellega kui tulime eelnevalt paljukuuldud pidutsemiskohast Villa Costanzast. Koht ise ei täitnud ootusi. Siseruum oli väike, baari juures käis enesetapuni viivalt meeletu trügimine ja vetsus lainetas vesi julgelt üle pahkluude.
Õues oli ruumi rohkem, tundub et ainus rohelus kogu Palermos ongi viidud villadesse, kus inimesed öösel magnooliatesse kusta või murule spaghette väljutada saavad. Kahjuks oli aga tol õhtul ebainimlikult külm - nii umbes kaheksa kraadi, ja sadas vihma.
Õues sai oldud siiski üksjagu, sest kui on valida kaheksa kraadi ja külma paduvihma või maani lakku täis türklase vahel, kes su kätt soovib suudelda, siis leiad end paratamatult puu all kuivemat kohta otsimas.
Pea iga kord kui tantsuplatsi kleepuvat põrandat meie kohalolekuga sai õnnistada, ilmus nagu seen vihmast välja ka end äsja kiilaks ajanud türklane ning üritas demonstreerida mingi kauge ja tundmatu maa paaritumisrituaale. Post mille najal ja millega ta neid rituaale läbi viis, läikis hiljem rohkem kui Allahi enda sandaalid.
Mingi hetk jäi paratamatult silma kuidas ta, ümbritsetuna hullunult juubeldavatest Itaalia noortest, keset seda sama kleepuvat põrandat breikis. Breikimise konspekt oli tal üldiselt selge- tuleb maas lamada.
Nägin teda muideks järgmisel päeval ja ta pühendas mind üllatusse mis oli tabanud teda hommikul kui ta ärkas veriste nukkide ning särgiga. On vast parem kui ta usub, et lõi end pimedas vastu öökappi, mitte ei peksnud end David Guetta hoogsate rütmide saatel vastu maad, ümbritsetuna neljasajast maniakaalselt karjuvast Itaallasest.
Tantsimist segas mõnevõrra ka meid villasse toonud meeter viiekümnene autojuht Luca, kes tundus olevat ükskõik kuhu ma parajasti vaatasin. Peale selle ta ka naeratas sellist kõhedust tekitavat, tarkusehambaid näitavat naeratust. Kui vähegi võimalust oli, lähenes ta mulle selja tagant ja koputas rütmiliselt kuskile abaluude kanti. Ma ignoreerisin seda, kuid nüüd järele mõeldes võis see ju vabalt olla ka mingi morsekood. Võibolla ta unustas kuhu ta auto parkis ja tahtis nüüd minult nõu. Ma pole tegelikult teda kunagi rääkimas kuulnud. Võibolla ta on kurt. Või ehk juhtus midagi veel hullemat - keegi lükkas teda põlvega näkku ja ta neelas ehmatusega pool oma plasttopsist alla. Nüüd käiski ta mul järel ja muudkui koputas: -----BM-Mu-l-on-plast-tops-söö-g-i-to-rus-------

See on küll ülimalt labane ja äärmiselt lapsik, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida ja õpetasin ühele meiega autos olevatest tüüpidest, kuidas öelda eesti keeles "minu nimi on". Selle tulemusena ei piirdunud uhke itaallane ainult enda nimega vaid võttis läbi ka sõprade omad. Ja olgugi et see on labane ja lapsik ei suuda ma muiet tagasi hoida kui läbi meenutuste kõlab kõrvus: Mine putsi Salvo. Mine putsi Andrea. Mine putsi Claudio.

Parmigianoga oli selline lugu, et see on juba aastaid olnud mu lemmik sõna maailmas. Jah, see on parmesan, see kõva juust mida pasta peale riivitakse.
Midagi selle kõlas, kui hääldada õige ja mahlase Itaalia aksendiga, toob mulle kananaha ihule.
Ja juhtus autos kuidagi nii, et sai seda mainitud. Ja peale seda hakkasid kõik seda korrutama. Enamasti panid nad haledalt mööda, aga paar korda kõlas päris ilusasti. No see tüüp kes mu kõrval istus sülitas mul lihtsalt näo kulmudest lõuani täis. Ma üritasin teeselda et pilgutasin silmi, sest ei näe eriti hästi. Seejärel üritasin teeselda, et ma ei läigi nagu apelsin pärast pesemist ja seejärel üritasin väga ükskõikse näoga taluda kuidas tuule puhudes tatt põski külmetas. Parmigianost mulle esialgu aitas, aga iseenesest pull mõelda mida näiteks valgusfoori taga seistes teised autod meist mõelda võisid. Aknad olid lahti ja täiskasvanud mehed karjuvad üksteise võidu: "PARMIGIAAAAAAANO!" ja naeravad nagu Saarema tüdrukud külakiigel.

Kui praegu rääkida itaallastega seotust naljadest siis jah, neid on ikka omajagu olnud. Näiteks ühel õhtul jalutasime koju, hoides kordamööda hiiglaslikku pizzakarpi. Kell oli 2 öösel. Nälg ei tunne häbi. On üldse selline ütlus? Noh, ühesõnaga, mina ei tundnud mingit häbi.
Kõndisime suhteliselt hoogsalt ja korraga sõitis mööda mees kes karjus autoaknast: "DESTINY'S CHILD!" Ma ei saanud muud moodi kui purskasin naerma. P ütles mu kõrval masendunult: "No tore, nüüd ma olen siis neeger." mis ajas mind veel rohkem naerma. Naerust julgustust saanud autojuht kahjuks alguses aeglustas ning seejärel hakkas tagurdades meie kõrval sõitma. Ma arvan tal oli täitsa põnev sest tee on ühesuunaline ja Palermos ei ole sellised asju nagu bussitaskuid.
Samal ajal pakkus ta autoaknast kõiksugu maailmariike välja. Mu suureks imestuseks jõudis ta isegi Eestini. Itaallastele on see nagu mingi veider mäng, kus nad ootavad, et õige maa pakkumine sulataks kõik sillad ja me langeks neile rõõmust kiljates sülle. Antud juhul seda ei juhtunud.
Ma küll ootasin kannatamatult, kuid ta ei pakkunud ühtegi Aafrika riiki. Sealt tekkis mõte järgmine kord ise neilt pärituolumaad küsida ja siis kohe Nigeeriat, Somaaliast ja Maputot pakkuda.
On olnud ka neid, kes meid päevasel ajal tänavatel jälitavad ja Inglismaad pakuvad. Kui neil vähegi oidu või mingitki keelvaistu oleks kuuleksid nad, et me ei räägi ju inglise keeles. Eriti kui nad meil pool tundi sabas töllerdavad.

Enne autoga maailmarändurit sõitsid meist mööda kaks poissi kellest üks pistis pea aknast välja ja hüüdis põlevate silmadega "PIZZZZZZZZAAAAAAAAAA!" vot see oli minu moodi poiss. Mis blondid, mis naised, kui kuskil on taigen mille peal on hunnik mozzarellat ja kõvasti prosciuttot siis läheb kogu tähelepanu sinna.

Täna käisime mäkis ja üks tüüp hüüdis üle mäki: "AMERICANS I LOVE YOU!" ja vahtis meile suure naeratusega otsa.
Ma mõtlesin siis et no tore kah, mina neid küll niiväga ei armasta.

Ühel õhtul paar kuud tagasi sain sellise smsi: BM un bear the cathedral!
Arutasime P-ga, et mida selline sms võis küll tähendada. Jõudsime järeldusele et katedraalidest tuleb igastahes kindlasti eemale hoida, sest need on puhta karusid täis.


Koolivihikust:

" 12.10.09
Õpetaja on nagu mingi kiriku gospli etteastelt tulnud. Mikrofon käes, käib klassi ees ringi ja vehib kätega. Ta räägib jube segaselt. Kiiresti. Väga kiiresti.
Ma peaaegu ootan et ta viskaks meid püha veega ja karjuks oma higisesse mikrofoni: Halllllllllellllujjjjahhhh!
Kui ma eesti keeles ei kirjutaks oleks mu vihik tühi. See ei ole lause mida tulevane rahvusvaheliste suhete ekspert peaks eales kasutama. Aga milleks muretseda, eks? See on Sitsiilia. Ma võin alati turul aprikoose kaaluda."

"12.10.09
Okei järgmine filosoofilise poliitika tund. Õpetaja käskis klassi vahetada, sest eelmise taga oli hull müra, mingi ehitus. Me ei kuulnud ühtegi sõna mida ta ütles.
Vahetasime klassi ja ilmnes, et uues klassis pole piisavalt kohti. Õpetajat see üldse ei kottinud, ta istus kohe oma laua taha ja jätkas tunniga. Niiet need, kes kohta ei saanud, istusid lihtsalt ukse äärde maha. Eestis oleks selline asi ettekujutlematu. Kui sa oled maksnud, siis peavad sul olema normaalsed õpitingimused. Õpetaja veaks sulle kõrvalklassist tooli või paneks su enda laua taha istuma. Noh, mitte siin igaljuhul. See põrand on nii külm et kui ma selle tõttu kunagi lapsi ei saa, siis ma... Siis ma tulen siia tagasi ja paigaldan parketi. Sest kellegagi rääkimisest küll elusees abi poleks.
Lahe kui mu ema mind praegu näeks. Terve klass istub toolidel ja mina ja must poiss istume maas."

"04.11.09 (Diritto Internazionale, peale kahte tundi istumist)
Väga õpetlik tund oli. Kirjutasin võibolla liiga palju üles."


"30.11.09 Filosofia Politica
Sisutihe."