Mällar

Ükspäev koolis ajaloo eksamiks kordamise tunnis, kus I ja II maailmasõja toimumise tõttu viibisime ainult mina ja mu pinginaaber, õpetaja küsis, et kas mul on kuulmis- või nägemismälu.
Nägemismälu on ju eksole see, kui sa vaatad kusagilt koltunud paberilt mingit teksti ja siis see jääb sulle hiljem mingite blokkidena ja asukohtade järgi meelde. No...seda mul ei eksisteeri, sest mõnikord ma üritan visuaalselt jätta meelde teksti välimust ja sisu ja siis pärast kontrolltöö
ajal ma mäletan nii enamvähem kuidas tekst välja nägi, aga see sisu koosneb sõnadest nagu "naginnaginnagin pots mjäuu" ja jääbki kontrolltööküsimusele vastamata. Millegipärast ei tundu, et ühiskonnaõpetajale meeldiks, kui ma Mussolini valitsemisstiili kohta selliseid sõnu kasutaksin.

Viimase füüsika kontrolltöö ajal ma kirjutasin Koperniku esimese seaduse asemel kolmanda ja just nimelt selle sama nägemismälu tõttu. Ma üritasin visualiseerida kuidas see seadus mu vihikusse kritseldatud oli. Mulle meenus, et joonis oli üleval ja tekst all. Ja tekst tuli ka meelde selle abil.
Siis andsin töö ära ja läksin oma kohale tagasi ja vaatasin vihikusse. Ma olin kirjutanud kolmanda seaduse. Esimene oli mitu lehte eespool ja hoopis teistmoodi kujundusega.

Kuulmismälu on see, kui keegi vatrab ja siis sa pärast mäletad. Suhteliselt tüütu iseenesest ma kujutan ette, kui sa juhtud paljude inimestega rääkima ja enamus neist kiidab prügisorteerimise plusse vms. Ühesõnaga, mul seda mälu ka ei ole, sest räägi või ära räägi, mina ikka ei mäleta.

Seega ideepoolest ma jäin õpetajale vastuse võlgu ja samal ajal jõudsin järeldusele, et mul ei olegi mälu. Ja ongi nii. Tavaliselt kipub domineerima see, kas mäletad mis juhtus hiljuti või mis juhtus aastaid tagasi. Ma ei mäleta kumbagi. Ja tõsiselt. Minevikust meenuvad mulle mõned kindlad harvad seigad. Kui ma peaksin nad kokku lugema siis jääks see arv kusagile viie kanti.

Reisimälestused on minu jaoks alati pudru ja kapsad olnud. Ma ei tee vahet erinevatel maadel ega isegi mandritel. Kunagi ma panin selle nooruse arvele, et ah väike laps ajabki sassi ja unustab. Ema ikka pidevalt küsis, et oi kas sa mäletad Türgis seda linna või Itaalias seda maakohta või kirikut või puud või restorani või maja. Ta ei mõistnud kunagi kuidas ma ei mäleta halligi. Ta justkui ei uskunudki. Kuigi mingi pirnike pidi ta peas ju ometigi süttima, kui ta kord üle poole tunni mulle üritas meenutada, et ma olen Cyprosel käinud. Ta tõi isegi albumid välja.
Jäi mulje nagu ma oleks mingi aine all olnud seal reisil. No kuidas ma mitte midagi ei mäleta? Tsitruseallergia?

Mul on sõber, kes alati naerab mu mälu üle. Tal endal on suurepärane ja isegi veidi nilbe mälu. Ta mäletab kellaaegu ja kuupäevi ja nimesid ja arve ja mis ilm oli. Lausa haiglane.
Kord ta ütles mulle, et talle meeldis kui me ükskord suvel öösel telefonis rääkisime. Ta ütles, et Tallinnas oli õudne vihmasadu olnud, aga mina olin linnast väljas rannas ja ma olin talle öelnud et mul on kollane pluus. Ja ...maitea...ta mäletas nii palju fakte.
Mina seevastu ei mäletanud kogu situatsiooni nagu üldse mitte.
Võibolla mul läheb elust hästi palju kaduma, aga võibolla ma just võidan sellega, et...noh..tead küll..kes vana asja meenutab sellel silm peast välja. Mul jäävad mõlemad silmad alles.

Täna ma sõitsin õhtul viimase bussiga koju ja nägin ühte üli chilli vanameest. Tal oli selline old-school riietus lipsu ja kõigega. Ja määrdundroheline jope ja ruuduline hall kaabu. Pilk oli selline mõnusalt öökullilik, suurte sarvraamidega prillidega. Annab kuidagi lapsiku mulje, naiivse.
Ja üle õla oli tal nahast nagu...kast. Portfell. Aga kasti kujuga. Justkui mingi ..kuidas neid nimetatakse...need pillid mida pead väntama ja siis seest tuleb muusikat. Ühesõnaga, selline oli tal pika pika pika nahast paelaga üle õla. Kuna ta oli suhteliselt väikest kasvu siis see "kast" oli peaaegu maani.
Ja ta tuli sisse ja jäi ukse juurde seisma, hoidis postist kinni. Igakord kui buss pööras siis see väike vanamees paindus nagu juustupulk. Kord ette-, kord tahapoole.
Siin ühe autoturu juures buss läheb järsust kurvist läbi ja see vanamees nii vahvalt hakkas tahapoole painduma ja paindus ja paindus ja paindus ja ma mõtlesin et no nüüd paneb küll silla ära, aga kohe hetke pärast buss pööras teisele poole ja vanamees sujuvalt paindus püsti ja siis pisut ettepoole.

Ma ostsin täna Vonneguti "Kodumaata mehe" ja lugesin bussis peaaaegu pool raamatust läbi. See ei ole väga paks.
Ma mitu korda naersin. Mulle seni meeldib. Kui ma läbi saan siis ma teen mingi review võibolla. Tal on häid ideid. Mulle meeldib tema mõte, et ilma huumorita siin maailmas läbi ei saa. Ma täiesti nõustun.

Käisin täna kinos. Vaatasin "There is no country for old men". See oli mõnusalt sürreaalne, mõnusalt kahtlane. Veidi teistsugune kui ma ette kujutasin. Ma arvasin, et see on ehk...naljakam...või mingitpidi idiootsem, aga tegelikult see oli väga tõsine...suhteliselt julm.
Aga mulle meeldi see teatud soojus seal. Tegevus toimus palju kusagil liivastel tühermaadel või steppides etc ja valgus oli kollane...ma tundsin kui soe on see tuul seal.
Pluss mulle meeldis see paha mees. Ta tuletas oma soengu poolest Willy Wonkat meelde. Aga ta silmad olid sellised hästi huvitavad...punnsilmad nagu kalal...aga mingi teatud uimasusega seotud pohhuistlik teravus oli seal. Ja ta naeratus oli liiga lapsik, et tõsi olla.
Paar kohta olid nagu täiega head. Sellised, mida ma tahaks veelkord vaadata. Mu toa seinal võiks suur ekraan olla. Ja maailmas võiks rahu valitseda.

Ma tõin akvarellid linna. Ma arvan, et täna ma joonistan mõned käed.

Ma joon ananassi-laimi smuutit ja kuulan päris chilli plaati. Meeldiv üllatus oli selle cd näol.

Nii selle blogi kirjutamine kui lugemine on üks korralik ajude penetratsioon. Tekib küsimus, et miks üldse kirjutada mitte millestki midagi. Vastust ei olegi. *sööb torti*
Minu ja mu aju. Me oleme sinasõbrad, ammused tuttavad, vanad kaamerad.

Ma lugesin kuidas Vonnegut kirjutas, et inglise keele teaduskonnad tunnevad suurt hirmu kõiksugu teaduse ja keemia valdkondade ees. Ja siis nad muutuvad kriitilisteks.
See on täpselt see, mida mina olen alati mõelnud.
Mingil põhjusel on kõige ülbem õpetaja alati eesti keele õpetaja. Ära saa valesti aru, kõik kes on mingis teatud valdkonnad väga head, saavutavad mingisuguse ülbuse või enesekindluse. Aga inimesed, kes arvavad, et oskavad kirjutada, on ERITI ennast täis.
Ma pole seda kunagi seedinud.
Miks teeb sõnade üksteise ritta asetamise oskus sind paremaks kui teised. Miks peaksid sinu ideed faking head olema? Nagu mine putsi.
Ma arvan, et need kes on ühteviisi taiplikud mitmel erineval alal, kuid ei viitsi eriti kirjuta, on teinekord märksa targemad kui need, kes vihuvad sahtlisse kirjutada.
Nad ei kirjutagi sahtlisse vaid egosse.
Ja siis tekib mingi hirm matemaatika ja ...bioloogia või maitea...maalimise ees. Ja siis arvatakse, et ah, kirjutamine on enivei palju intelligentsem oskus.