Sakapan

Kirgas Kriit tõstis väsinud pilgu ja veeretas kustukummitükki peost pihku. Väljas sadas lund. Nii väga külm ei olnudki. Ta naeratas, ainult 9 kuud lumes elav inimene mõtleks midagi sellist. Termomeeter näitas pisut üle viie miinuskraadi. Ta pani pea tagasi kätele. Kustukumm veeres põrandale.
Oli kolmapäeva pärastlõuna ning õues oli juba pime. Ta pidi klaveritundi minema. Ema maksis, tema käis. Lihtne. Aga tegelikult raske. Raskem kui vana mehe podagrast vaevatud näppe vaadata, oli kõndida läbi pakase ning lükata lahti härmatanud aiaväravat.
Kirgas Kriit armastas päikest ja sooja. Ta toas oli alati vähemalt 30 kraadi ja kui ta sauna läks põles ülemine laud praktiliselt tuhaks.
Klaveriõpetajal olid ühekordsed aknad ja kipakas välisuks. Klaveri vasem pedaal krigises kui jää lahti sulas.
Kriit ohkas. Ta tõstis pea ning nägi aknapeegelduselt et ta otsaesisele oli jäänud kellast punane ring. Ta langetas uuesti pea.

Väike must pallike plahvatas ja temast lendas neli viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksakümmend neli, sada viis, kuussada üheksateist kollast pallikest. Kollased pallid põrkusid vastu üksteist ja iga põrgatus sünnitas kakskümmend neli, või vahest ka kakskümmend viis, nii kuidas parajasti õigem tundus, uut rohelist palli.
Kõik rohelised pallid naeratasid.
Kirgas Kriit tõstis uksekella helina peale pea.

"Tere!" pahvatas Õnnis kui ta üle kohvrihunniku tuppa kukkus. Ta hakkas otsekohe naerma.
Kriit astus ehmatusest sammu tagasi ja kuulis sussi all õrna krõksu. Ta tõstis jala. Vaiba seest paistis leopardimustriline pragunenud võltsküüs.
"Pole midagi, pole midagi!" naeris Õnnis ja volksutas oma kuratlikult pikke ripsmeid. "Mul on neid tonnide viisi!" ta hammustas väikese sõrme murdunud küünt ja ta esihambas sätendas teemant.
Kriit ei tundnud end eriti koduselt, kuigi justnimelt seal ta ju oli.
Ta haaras ühe kohvritest ja hakkas seda tagatoa poole vedama. Ei tea kas üürilise võtmine ikka oli nii hea mõte. Ja ta ei mäletanud miks ta just Õndsa valinud oli. Ah jaa... kõik teised olid ära öelnud.
Pikast esikust läbi minnes heitis ta pilgu peeglisse. Otsaees laiutas ikka veel punane ring. Ta hakkas vasema käega närviliselt laupa nühkima.

"Oi, aga siin on nii mõnus ja soe!" hüüdis Õnnis ta selja tagant. Kirgas Kriit seisatas ja vaatas taha. Jah, avatud uksest paistis, et Õnnis lamas ta voodil ja mängis päevatekile õmmeldud roosidega. "Mis sa arvad kui ma võtaks hoopis selle toa?" hüüdis külaline ja naeratas nii laialt, et kümne minuti pärast avastas Kriit end tagatoa külmal diivanil istumas, uks suletud.
Millegi pärast ei olnud Kriit üldse pettunud. Ta tundis end... imelikult. Haaranud diivaninurgale asetatud asjade pealt mantli, tõmbas Kriit selle selga ja ronis seejärel aknast välja. Mingil põhjusel ei tahtnud ta esikust enam teist korda läbi minna. Sisehoovi maandunud, jooksis ta kiiremini kui eales varem klaveritundi. Seekord ei hakanud tal tee peal isegi külm.

Jõudnud tuppa, riputas ta üleriided nagisse ja heitis neile siis veel viimase kurva pilgu. Oh kuidas ta vihkas külmetamist.
Klaveriõpetaja istus pimedas elutoas ja jõi lahustuvat kohvi. Tema nimetas seda videvikuks, kuid Kriidi arvates oli kottpimedas istumine napakas ning tegemist ei olnud mitte klaverimängimise vaid klahvide asupaiga aimamisega. Sõnagi lausumata istus ta klaveripingile ja ootas hetke, et silmad pimedusega harjuksid.
Õpetaja süütas laualambi. Seintel tantsisid varjud. Tundus et midagi idamaist või siis keegi väga purjus väga pikas peldikusabas.
Ta asetas käed klahvidele ja õpetaja sosistas: forte!
Kriit mängis end läbi õõvastavalt külma maja välja jäistele tänavatele, läbi lumesaju. Ta mängis end üle pargi puutippude ja tiigi ääres seisva kirikutorni. Siis mängis ta end mööda tuttavaid tänavaid, ta riivas mängides aedu millest oli miljoneid kordi möödunud kuni mäng viis ta koduukse ette. Ta mängis end üles nagisevast trepist, sisse ta turvalisest uksest, ta mängis end edasi mööda oma armsat koridori. Ta mängis end oma sooja tuppa, kus akna all seisis naerdes Õnnis, kes talle lehvitas. Ja siis Kriidi mäng katkes.
Ta tõstis pilgu.
Klaveriõpetaja oli suikunud unne, kuid ta kortsus põsed olid märjad.
Kriit jooksis toast välja, haaras mantli ning põgenes õue. Ta sõrmed surisesid, aga meeldivalt.