1.

Frant lõpetas pükste triikimise ja istus voodile. Ta oli hambad juba varem ära pesnud. Suus oli värske piparmündimaitse. Ta tõmbas juuksevõrgu pähe ja heitis pikali. Toas oli triikimislõhn. Vaikselt suikus Frant unne ja norskas õige tasa. Teadmata, et ka ta ise oli osa unest. Minu unest.

Ma hakkasin Franti unes nägema õige pea peale oma kuuteistkümnendat sünnipäeva. Ma ei mäletagi enam kas ma seda tähistasin või mitte. Või kuidas ma end tol ajal tundsin. Tõenäoliselt masendunult nagu kõik kuueteistaastased. Aga just siis ilmus mu unenägudesse Frant – enesekeskne noor geimees. Ja üsna peale seda ilmusid ka kõik ülejäänud. Kokku on neist saanud päris kirev seltskond. Ma tundsin et pean neist kirjutama, sest muidu nad lämmatavad mu. Tundub nagu ei jätaks nad mind kunagi rahule ja soraksid pidevalt mu elus. Kuigi tegelikult on ju vastupidi.

Ma ei üritagi enam teeselda nagu oleksid nad mu ettekujutlusvili. Neil kõigil on väljakujunenud oma elud. Ja kui ma oleksin hädas ja peaksin kellegi juurde minema, siis läheksin ma just nende juurde. Ja viimasel ajal olen ma hädas olnud.

Frant oli olnud suhetes mitmete teiste noorte geimeestega. Ja vanadega. Aga ükski suhetest polnud kaugele arenenud. Kõige pikemalt pidas ta vastu Barbiga. Väike nägus noormees. Väike aga suure jutuga. Suurte valedega ka. Üsna varsti peale tutvumist mõistis Frant, et kõik mida Barb endast oli rääkinud, oli vale. Aga mingil veidral moel see ei lugenud. Barbiga olles ei lugenud sellised maised asjad nagu tõde ja kohustused ja vastutus. Barbiga oli kõik lihtsalt päikesepaiste ja naeratused ja südamlikkus. Aga naeratusega kõiki muresid ei lahenda. Ja kui Barb rõõmsameelse kergusega Franti poolt suure vaeva ja hoolega sõnadesse pandud soovid ja unistused enda omadeks kuulutas, tundis Frant et ta on lihtsalt vastu pükse saanud. Barb sealjuures ei paistnud midagi taipavat. Ja kes talle midagi pahaksi sai panna – oli ta ju lihtsalt niivõrd tore ja südamlik poisssõber. Alguses olid pisikesed asjad. Nagu kui Frant nägi poes peene lilla niidiga viidipükse ja nende jaoks raha kogus. Ja vahetult enne kui hoiupõrsas pungile jõudis saada, saabus Barb koju nendesamade pükste ja sooja naeratusega. Ainult et püksid olid Barbi suuruses. Ja hoiupõrsast võeti raha et Barb ülikooli kohvikus süüa saaks sest oli ta ju kogu oma raha pükstele kulutanud. Aga selleks suhteid luuaksegi. Üksteise toetamiseks. Ja Frant lõi hoiupõrsal pea maha.

Aga siis hakkasid tulema suuremad ja tähtsamad asjad. Ja suuremad hoiupõrsad. Ja suuremad naeratused. Ja korraga olid kõik asjad lillat niiti täis. Ja igalpool löödi päid maha. Ja ülikooli kohvik tegi suu lahti ja oksendas väikseid perfektse maniküüriga geimehi välja. Ja siis ärkas Frant üles. Mis siis et ta isegi ei maganud. Ja lõpetas Barbiga suhte ära. Peale mõnda aega kohtusid nad siiski jälle ja jäid sõpradeks.

Niimoodi ülevalt nagu malelauale peale vaadates tundub et miks ma neist ikka kirjutan. Pole sellel lool õiget lõppugi milleni jõuda. On ju kõik etturid praegugi elus ja teevad omi asju. Pealekauba ei tundu nad eriti huvitavad ka. Aga ma siiski kirjutan, sest muidu nad lämmatavad mu ära. Kui ma hästi palju kirja panen siis võibolla saan mööda peatükke nagu redelit pidi üles ronida ja üle kaevuääre ennast maha värskele murule rullida. Ja siis paljajalu üle suvise õue tuppa joosta, kus vanaema maitseaineid väiksesse portselantopsi lõigub.

Mõni aeg hiljem otsustas Frant et sõidab teise linna. Tal oli seal paar sõpra keda külastada. Frant on sedasorti mees kes kulutab vannitoas rohkem aega kui ükskõik milline naine. Üleüldse on Frant nii värvikas kuju, et teda on lausa raske kirjeldada. Praegu on temast suhteliselt kuiv mulje jäänud, kuid kuivast on Frant kaugel. Esiteks hoolib ta oma välimusest väga. Liiga palju lausa. Ta on närvis kui ta ei ole saanud ennast korralikult valmis panna. Ja ta ei välju kodust kui ta pole saanud käia dushi all ning ennast lõhnastada. Ükskord jäin ma magama ja läksin Frantiga koos bussi peale. Aga see on juba teine lugu ja juhtus märksa hiljem kui see lugu mida ma praegu rääkima hakkasin. Aga ühesõnaga me läksime koos bussi peale ja ta oli küpsetanud bananaanikoogi. Ja väljas ta keeldus seda vaagnat kandmast sest ta ütles et see ei lähe ta riietega kokku. Kuigi milline vaagen üldse läheb riietega kokku? Igatahes võtsin ma kogu selle kupatuse enda kätte, mis siis et mul olid korralikud kaheteist sentimeetrised kontsad ja miniseelik. Franti paanika kui ta ei näe tema enda poolt loodud ühiskonnanormide järgi hea välja, on lihtsalt tüütav.

Nii kuhu ma jäin, Frant pani ennast ikka hoolega riidesse. Vest ja pluus ja väike pross rinnas. Muidu ta mingeid ehteid ja meiki kunagi ei kandnud, nii et mõni mitte nii kogenud inimene võis teda lausa heteroks pidada. Mitte et geimehed alati meiki ja ehteid kannaksid, aga üsna mitmed Franti sõpradest seda tegid. Barb värvis näiteks tihti ripsmeid. Ja ta armastas kõrgeid kontsi kanda. Faaaabolous baby.

Frant pakkis väikse koti ka kaasa. Firmakott. Ma võiks öelda mis firma, aga asi on selles et ma ei hooli sellistest asjadest ja need nimed ei jää mulle meelde. Võiks ju googeldada et mis need peamised kotifirmad on, aga ma arvan et piisab kui ma ütlen et see oli üks pagana väike kott mis maksis pagana palju. Ja siis läks Frant rongijaama. Ta oli väga enesekindel mees. Väga. Nii et ta ei küsinud eelnevalt kelleltki nõu, millist rongi täpsemalt võtta ja mis kellaaegadel ja millisest jaamast. Kohapeal valis ta suhteliselt huupi, kuigi ta ei ole üldse mingi kergemeelne isik. Ja nii see siis juhtuski et ta oli jumalasta vale rongi peal.

Aga nii naljakas kui see ka pole, oli seal veel üks inimene kes oli vale rongi peal. Ja see oli Franti tulevane pikaajaline boyfriend. See tähendab, nad on siiamaani koos ja tundub et kokku nad ka jäävad. Ja nüüd on sellest rongiloost vist juba seitse aastat möödas. Aga jah, mõlemad tüübid olid vale rongi peal. Ja kumbki ei teadnud seda. Räägi veel kokkusattumustest. Ma ei teagi kuidas seda võtta. Kui ma üles ärkasin siis ma mõtlesin kas see pole mitte halb enne, et sa saad kokku kellegagi kes on vales kohas, samal ajal kui sina oled ka vales kohas. Te kumbki ei peaks seal olema. Kogu see lugu on vale!

Või siis uskuda et kõik juhtub põhjusega. No nii või naa. Ka see nende kohtumine seal rongis ajas mind peale ärkamist veel tükk aega naerma. Ja ei maksa nüüd arvata et see on minu hea ettekujutlusvõime. Ei. Ma juba mainisin et nad kõik ärkasid minu unenägude ajal ise ellu ja tegid kõike täpselt nii nagu ise tahtsid. Mina ainult vaatasin ja naersin.