Palermo

"Ma tundsin sinust puudust."
"Mina tundsin sinust ka puudust. Ma olin aastaid haavatud."
Audrey langetas õrnalt klaverikaane. Mees tõmbas sõrmed ära. Audrey neelatas kuuldavalt ja ta ilme muutus pühalikult tõsiseks.
"Mina olen ikka veel haavatud, Louis," sosistas ta, häbenedes sellisest valust rääkidagi.
"Ma tean." Mees tõusis ja võttis Audrey embusse. Naine põimis käed mehe piha ümber ja toetas pea ta õlale. Mees tundus soe ja pehme ning kindlust pakkuv. Siis tundis ta, kuidas mehe sõrmed tõmbasid nõelad ta juustest, nii et lokid pääsesid vabadusse ja langesid kosena üle selja. Louis surus need oma pihku ja hingas sisse naiselikku lõhna, mis nendes peitus, ning tundis juuste siidisust oma näo vastas.
"Oh Audrey," õhkas ta. "Ma olen elanud viimase kaheteistkümne aasta iga minuti selle hetke nimel. Ma olen taas elus."
"Miks sa mind ei oodanud?"
"Sest ma teadsin, et sellest ei tule midagi välja, ja ma ei suutnud taluda sinu läheduses olemist, kui sa ei kuulu mulle."
"Aga Louis," vaidles Audrey vastu ja meenutas siis oma vestlust Cicelyga. Louis ei suutnud asjadega toime tulla, kui need viltu vedasid. Audrey tõmbus eemale ja vaatas mehele otsa. "Ma olen sind alati armastanud. Sa lahkusid koos osakesega minust, kõige olulisema osaga minust, ilma sinuta polnud ma terviklik. Seejärel Cecil...Cecil..."
"Ma tean. Cecil jäi kindlaks ja ustavaks, ta oli kõike seda, mida mina oleksin pidanud olema. Ma läksin sinu juurest ära, kui sa mind kõige rohkem vajasid, ja ma kahetsen seda. Aga ma ei saa oma loomuse vastu. Ma saan seda vaid hiljem kahetseda."
"Nii et sa ei süüdista mind?"
"Ei, ma ei süüdista sind," vastas mees ja ta näole valgus lai naeratus. Audrey naeratas vastu ja puudutas üliõrnalt Louis' nägu, nii nagu ema hellitab last, nii nagu naine hellitab armsamat. "Ma palun andeks."
"Sa saad andeks. Ma pole sinu peale kunagi vihane olnud." Audrey naeris ja põimis käed taas ta ümber. "Ma olen nii õnnelik, et sa tagasi oled. Ma vajan sind nii väga. Mul on sulle nii palju rääkida."
"Tule homme minuga maale," pakkus mees. "Siin on nii lämmatav."
"Mida me Cecilile ütleme?"
"Ta ei saa teada. Ta on tööl."
"Me peame selgitama, kus me oleme olnud."
"Miks? Te ju peaaegu et ei räägigi omavahel. Tema eeldab lihtsalt, et sa olid koos ema või tädiga. Ilmselt ta isegi ei küsi."
"Ma mõtlen midagi välja," vastas naine heatujuliselt.
"Tore. Ma kohtasin Mehhikos ühte meest, kellel on linna lähedal kariloomade rantśo. Paari tunniga oleksime seal kohal."
"Kas teda võib usaldada?"
"Usalda mind, mu arm," lausus mees Audreyt õnnejoovastusega vaadates. Siis suudles ta naist. Louis' suu oli pehme ja Audrey vajus ta keha vastu, hoidis teda kõvasti, nii et nende südamed tuksusid ühes taktis muusikaga nende hinges. See ei tundunud vale. Audrey oli abielus ja tema ustavus abikaasale oli olnud kõigutamatu. Aga Louis'ga koos tundus kõik õige.
"Kas Ceciliga on asjad kunagi õiged tundunud?" küsis Louis ja Audrey vastas ausalt.
"See on alati tundunud kompromissina. Mina andsin talle oma käe, aga mitte südame. Mu süda on alati sinule kuulunud."
Louis suudles teda taas ja sulges silmad. Taas kord tantsisid nad Palermo munakivisillutisega tänavatel tähti täis tipitud tumesinise taeva all.