1.

Arhilde pani ajalehest väljalõigatud ristsõna lauale ja pistis pliiatsi hommikumantli taskusse. Pliiatsi otsas olnud kustutuskumm lendas otsast ning veeres maha, moodustades hetke pärast vaikelu pooliku kummikinda ning varesekorjusega.
Talle meenus kuidas Osmini oli rääkinud mehest, kes kartis ubasid. Avanud kapiukse võttis ta riiulilt määrdunud purgi ja pistis ühe oa põske. Tummalt mälus ta kuiva vilja. Ei mingit hirmu.
"Pagan kui igav võib olla..." mõmises ta ja tegi katset uue oaga.
Üks tugevam tuuleiil lõi äkitselt vastu akent ning lõi selle siis suure pauguga teise toanurka vanamehe segamini voodile. Padja alt jooksis välja vesiste silmadega hiir. Arvatavasti oli ta nutnud.
"..kui, kui igav..." pomises Arhilde ja ta silmad liikusid voodilt tagasi tühjale aknaaugule. Tuul ei raugenud ja keerutas ta halle kiharaid kesk kopitanud hämarust. Kusagil mjäugus kass. Või siis oli see too ubasid kartnud mees. Kass oleks vaat et ebaloogilisem. Kassidel on vähemalt mingisugune hall mass kahe karvase kõrva vahel. Ubade kartjatel on seal vaid hirm ja tõenäoliselt hulganiselt maisi. Ning intelligentsete olevuste tee sohhu ei viinud.
Mingil veidral põhjusel aga mjäugumine ei lõppenud. Arhilde tatsas ettevaatlikult seinas haigutavale aknatühimikule lähemale ning piilus välja.
Mülkas lamas hiiglaslikus sätendavas lillas kleidis Dolores Dalle ja toppis suhu pohli. Sealt siis ka see mjäuguv heli. (Kui mõnel tekkis nüüd küsimusi, siis oodake selle raamatu lõpuni ja ma mõtlen selle üle järgmist kirjutades.)



Arhildele tuli peale köhahoog ning ta läkastas, end viie soonilise sõrme ja nelja murdunud küünega seinast kinni hoides, pool kopsu välja. Seejärel üritas ta end pisut rohkem sirgu ajada ja pühkis rinnaesiselt oatükikesi.
Dolores lõpetas pohlade sisse ahmimise ja tõstis pilgu. Ta ei teinud katsetki naeratada, sest näljased inimesed ei ole kunagi eriliselt naeratusaltid. Selle asemel tõusis ta püsti ja tippis, kleidiserva üleval hoides, pisikestes lillades kummikutes lähemale.
"Tere Arhilde," ütles ta iga silbiga pohlaseemneid pildudes.
Vanamees peaaegu et soovis, et talle oleks omal ajal mõni hea lühike ja mõjuv hüüdnimi kujunenud. Näiteks "A".
"Ma siin mõtlesin, et paneks õige poe kinni ja vaataks mida metsarahvas ette on võtnud," ta soengult sadas hõbedast tolmu. Tõenäoliselt oli ta pea enne tulemist mitmel korral vastu poelaest rippuvat diskopalli löönud.
Arhilde pööras end sõnagi lausumata aegluubis ümber ja kadus toa mustavasse sügavikku.
Dolores, kes oli alati vanamehe vastu teatud kiindumust tundnud, ei vaevunud ukse avamisega ning puges akna kaudu sisse. Ta siputas paar hetke äärmiselt ebanaiselikult keset mullast põrandat, meenutades....noh...maas ukerdavat sätendavas lillas kleidi naist, ning sai end siis viimaks põlvini aetud.
Arhilde istus köögilaua taga ja vaatas aastate jooksul kõvaks trambitud põrandat mis oli üleni kaetud mingi kahtlase hõbedase jamaga. Väljalõigatud ristsõna nurgad laperdasid tuules.
Dolores tõusis püsti - astus julgelt voodini ning tegi endale tarmukalt aknaraami kõrvale ruumi.
"Ma kuulasin raadiot ja seal räägiti, et organismi puhastamiseks on vaja aegajalt ette võtta üks suurem ning asjalikum dieet. Ma muidu üldse ei hakkaks siin..." ta heitis pilgu mullastele küünealustele ning pohlavarsi täis kleiditüllile, "aga möödunud neljapäev ma läksin kemmergusse ja kui ma sealt välja tulin ja aias kokku riisutud lehehunniku põlema panin..." ta köhatas, "No ütleme nii, et Mikul ja Tikul pole siiamaani kulmud tagasi kasvanud." Ta heitis veidi abitu pilgu vooditekile. "Arhilde...tõttöelda. Ma nii...Ma nii koledasti armastan neid vahvleid."
Arhilde pomises pool-valjul häälel "Väljaheide...neli tähte...kolmas täht on "i""
"Arhilde...! Ma ütlen sulle...ma ei tule toime selle dieediga. Mul on abi vaja... No ma...ma kohe ei tea mida teha!"
"...tt" lõpetas Arhilde pastakaga viimased tähed.
"Arhilde! Kas sa kuulasid mida ma rääkisin?"
Vanamees silus korra kolletunud paberit ja ütles siis: "Oad on kapis," tõstis siis silmad ja irvitas kavalalt, "ega sa ei karda?"